Äripäev ad portas!

Maakonnaleht ei kao, kuigi veeb tõuseb ja paber vaob

Ajakirjanikke jääb vähemaks, paremate palk kasvab

Kontserniväliste valik on langeda või alistuda

Vallalehtede positsioon esialgu pigem tugevneb

Äripäeva märtsi alguse hüüd 14 maakonnaportaali loomisest nullis efektselt Meediaettevõtete Liidu talvised avaldused, et mitmed maakonnalehed on pankrotiohus – olgu siis põhjuseks Omniva kallis ja nigel kojukanne või hoopis tasuta jagatavad ja odavreklaami müüvad vallalehed. Kui üks meedialiitlane läheb turule, kust teised võivad olla sunnitud lahkuma, siis see ongi ju Isand Turg, mida erameedia in corpore alati ülistanud.

Ja avalikult ongi maakonnalehed vaprusest värisedes kinnitanud, et nemad küll ei karda ja isegi tervitavad konkurentsi. Kuni avalikku vägede liikumist meediamaastikul pole toimunud, on spekulatsioone siiski seinast seina. Võimalik, et seniste olijate hirmul on suured silmad. Võimalik, et Rootsi omanike aktsiooni hoopis alahinnatakse. Fakti-eelne seis on siiski see, et Eesti senist maakonnameediat ähvardab mitme-aastane tuleproov, mille juures on oma võimalused peale maakonnalehtede omanike ja ajakirjanike ka vallameedial. Ehk siis, Hannibal ad portas! (pildil roomlaste hirm – Kartaago väejuht Hannibal Barkas retkel üle Alpide)

Pealetungi 2 allikat, 3 eeldust ja 5 komponenti

Asepeatoimetaja Aivar Hundimägi kirjeldas Äripäeva sõjaplaani detailsemalt märtsi lõpul Kuku raadio saates Olukorrast ajakirjanduses, 29.03.21. Peale Bonnieri kontserni rahakoti ja kohalike portaalide tegemise kogemuse Rootsis ja Norras on nende pealetungiks Eestis kolm eeldust:

1) Hinnang, et Tallinna kasv aeglustub ning varanduslik kontrast maakondadega hakkab vähenema.

2) Tänu kroonviirusele on kasvanud kaugtöö ning telefoni ja arvutikasutus ka vanemate hulgas.

3) Kutsuvalt hõre konkurents, enamikus maakondades on vaid üks paberleht kalli ja kohmaka struktuuriga.

Rünnakuplaanis on viis komponenti:

1) Alustuseks tuleb kolmes maakonnas kuni aastane piloot. Märtsi keskel lõppenud konkursil osalenud peatoimetajakandidaatide põhjal on valikus üks Virumaadest, Järvamaa ja Saaremaa. Juba aastaga peab piloot-toimetuse kulu saama kaetud tellimisrahaga.

2) Edaspidi tuleb igas maakonnas (v.a. Harjumaa) saada vähemalt 3000 maksvat tellijat, igaüks ligi 10 eurot kuus. Ei välista, et mõnes maakonnas tehakse ühest rohkem portaale, Eestis kokku kuni 20 Mis on loogiline, kuna maakond on veel vaid statistiline üksus, mingit kõneväärset maakondlikku haldust ei toimu Eesti keskvalitsuse ega omavalitsuste poolt.

3) Pikemas vaates püütakse tellijaks saada iga kümnes maakonna elanik. Mis suuremate linnadega maakondades nagu Tartu-, Ida-Viru- või Pärnumaal tähendaks siis vastavalt 15, 13 ja 9 tuhat tellijat. Hiiumaa ja Läänemaa jääks muidugi ka algnormiga hätta.

4) Maakonnalehtede üles-ostu pole küll plaanis, aga end pakkuda ikka võib. Bonnieridel raha on.

5) Tasuta sisu osakaal sõltub konkurentidest, aga vähemalt algul on tõenäoline vähemalt 40%. St tasuta sisu tuleb vähemalt algul Äripäeva maakonnaportaalides oluliselt rohkem kui emalehes, kus tasuta on paremal juhul artikli juhtlõik.

Pilootportaalid käivitatakse võimalikult eripalgelistes maakondades. Mis võiks tähendada, et üks piloot kombiks konkurentsi Postimees Grupiga nö maa-maakonnas (näiteks Lääne-Viru). Teine peaks ehk testima kontsernivälise lehega maakonda (näiteks Saaremaa, kus lehti isegi kaks) ja kolmas oleks siis nö linna-maakond (olgu´s Pärnumaa või Ida-Viru, kus saaks harjutada ka vene publikuga).

Võtkem näiteks väiksema Virumaa

Hundimägi sõnul määravad pilootide järjekorra kokkulepped tegijatega, milleni jõudmist pole veel avalikult ühelgi juhul kinnitatud.

Üks favoriit on siiski juba keskajast strateegiliselt oluline Tallinna eelpost Rakvere – praegu Postimees Grupi kants, kus on ees päevaleht Virumaa Teataja, aga sebib ka Oleg Grossi nädalaleht Kuulutaja.

Elanike arvult on Lääne-Viru Eesti viies maakond, seejuures suurim suure linnata maakond, kuigi elanike arv (>60 000) on ka seal languses. Keskmiselt palgalt 1200 brutto küll selgelt alla Eesti keskmise (1500 brutto), aga mullu viimase kvartali palgakasv, ligi 10%, oli siiski Eesti maakondadest kiireim.

3000 kuni 10-eurose kuutellimuse puhul saaks portaali tellijatelt aastas kuni 360 000 eurot. Kümnendiku elanike arvu >6000 puhul oleks laeks lausa 720 000 eurot. See peaks katma ära toimetuse palgad ja tegevuskulud. Kõik tehnilised süsteemid ja igasugune müük on ju Tallinnas.

Kohalik kontor, andmeside ja autokulu ei ületaks ka mõlema käega lahkelt andes 30 000 eurot aastas.

Peamine kulu on palk. CV-Online ankeedi järgi on baka diplomiga 3-5-aastase töökogemusega ajakirjaniku brutopalk Lääne-Virumaal praegu napp 1000 eurot kuus (mis on alla maakonna keskmise, 1200 brutto, ja tugevalt alla Eesti keskmise, 1500 brutto). Oletame, et Äripäeva pilootportaaliga liitudes teeniks ajakirjanik siiski Tallinna-palka, näiteks 2000 brutto.

https://www.palgad.ee/employee/viewresults/type/survey/0524eddf3a35fd25f4ae694428243b08592dfd5a

Sellise palgaga kannataks (töölepinguga) võtta tööle vähemalt 7-8 ajakirjaniku. OÜ-tamist poleks vaja isegi kaaluda. Kui veel ka reklaamimüük läheb nii nagu suures Äripäevas (20% tulust), kataks see ka kõik täiendavad üldkulud, mis tekivad Tallinnas peamajas.

Selle palga eest leiab Rakverest või Rakverre inimesed, kes lisaks kohaliku uudise leidmisele ja kirjapanekule saavad hakkama ka piisava foto-, audio- ja videokatte tekitamisega. Eraldi fotograafe ei tule, keeletoimetajast rääkimata. Vajadusel annab tehnilisel toimetamisel tuge peamaja.

Virumaa Teataja toimetuses on aga praegu kodulehel kirjas 16 hinge: 10 ajakirjanikku, 2 fotograafi, 2 keelevalvurit, 2 kujundajat. Postimees Grupil ei jää muud üle kui oma parimaid inimesi palgaga üle kindlustada. Mille puhul võib kohe soovida õnne kõigile maakonnas tegutsevatele ajakirjanikele. Juba paari-aastases vaates võib Äripäeva portaalide edu korral tekkida aga surve koosseisu vähendamiseks ka Postimehe maakonnalehtedes. Samamoodi nõudes igalt reporterilt ka kaamera ja mikrofoni kasutamise oskust. Peamajja saaks koondada veel ka tehnilise toimetamise funktsioone.

Samuti on selge, et Äripäeva portaali edu kiirendaks praeguste maakonnalehtede paberversioonide niikuinii toimuvat hääbumist. See on huvitav valiku koht, kas eelistatakse senist kestlikku kahanemist, vähendades tasapisi paberil ilmumispäevade arvu, kuni jõutakse korrani nädalas nagu praegune Ema-Äripäev. Ja siis loobutakse ükskord ikkagi ka sellest. Või tehakse kohe täielik digipööre ja kogu trükipoolega seotud kulu saab suunata sisu tootmisele.

Langeda või alistuda

Mõistagi ei sihi Äripäev ainult eraldi maakonnalehe tellijaid, vaid sel viisil toestab oma kontserni kokkupuudet maaga nii sisuloome kui müügi poolel. Sama loogikaga tegutseb Postimees Grupp, ainult, et lisakoormaks on tal ka paberlehed.

Pole kahtlust, et kontsernina peab Postimees selle rünnaku vastu ning konkurendi survel veebi kindlustades saab sellest isegi strateegilist kasu.

Eluvõitlust tuleb aga hakata pidama kontsernivälistel lehtedel a la Võrumaa Teataja, Lääne Elu, Raplamaale, Vooremaa, Meie Maa ja Oma Saar. Kolm valikut neil ongi. Langeda ebavõrdses võitluses ehk siis alistuda Äripäevale (südi vastupanu on kallis aga võiks müügihinda pigem kergitada) või Postimehele (integreerudes kontserniga vähemalt samal määral nagu Põhjarannik).

Praktiline erinevus emalehtede valikul oleks, et Postimees võib olla valmis kauem säilitama paberlehte, Äripäevaga seda juttu poleks. Olulisem erinevus tuleneb omaniku päritolust. Bonnieridele kuuluv leht Eestis saab olla ideoloogiliselt üheselt ja ainult vaba kapitali ja tööjõu liikumise pooldaja, millega käib kaasas laiem liberaalpakett. Postimees Gruppi kuuludes aga tuleb üle võtta ka Postimehe omaniku Margus Linnamäe oma käega juhtlauseks pandud tsitaat Eesti põhiseadusest: Seisame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade!

Sarnaste rahaliste tingimuste korral, eelistaks enamik maakonnalehti oma senist ilmavaadet arvestades Eesti omanikku. Suurem küsimus on siiski, kas Bonnierid või Linnamäe on neist mõnegi ostust üldse huvitatud.

Vallalehtede uus koidik

Paberil ilmuvate maakonnalehtede tiraazhi ja ilmumissageduse langusega paraneb eelkõige just paberil ilmuvate vallalehtede positsioon. Sest üha enamate postkastide jaoks jääb siis omavalitsusleht ainsaks regulaarseks paberil uudiskanaliks. Kusjuures sellega kasvab ka vallalehe legitiimsus.

Muidugi on võimalik, et EML jätkab kampaaniat vallalehtedes reklaamimüügi piiramiseks aga omavalitsuse eelarvest stabiilselt raha saavat meedialiiki see tegelikult ei häiri. Nagu ikka, kasvab kohaliku rahva teavitusvajadus valimisaastal.

Kui seni on erameedia põhiliselt protestinud paberil ilmuva munitsipaalmeedia vastu, siis koos eralehtede vähenemisega postkastis, ma ennustaks survet hakata piirama hoopis veebis tehtavat vallameediat, kuna see hakkab senisest enam häirima kohalike uudiste müüki erakanalites.

Samas ma ei arva, et omavalitsusmeedia ja erameedia vahele kerkiks tulemüür.

Postimees Grupp pole ka seni hoidunud omavalitsussaadetest Kuku raadios (Tallinn, Tartu, Viljandi). Võimalik, et variturundusest vähem sõltuvad Äripäeva maakonnaportaalid põlgavad sellise rahaallika ära, aga eks me näe. .

Omavalitsuslehtede alliansid võivad tugevneda ka kontserniväliste maakonnalehtedega (Harju Elu, Võrumaa Teataja), andes neile lisahapnikku ülekaalukate kontsernidega heideldes

Ja tasahilju pungub, eriti valimisaastal, siiski ka õhinapõhisemat külameediat, enamasti FB lehed, mis katavad vallamajade vähenemisest jäänud tühikuid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s