MeeTS teeb Kersnast meediaministri

Ajakirjanikelt ostetav kiirkoolitus võib olla variturunduse tagauks meediamajadesse

Haridusministeerium saaks tuua koolidesse sadu ajakirjanikke

Meediaõpetaja valikul hulk küsimusi, nagu ühiskonna- ja religiooniõpetajategagi

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar nimetas mõni aeg tagasi ERRi uudistemajast antud intervjuus Eesti ajakirjanduse kaks probleemi: palju väiksem palk kui 1990ndatel ning mainekujunduse, eriti aga riigiasutusist tuleva PR-i, pealetung.

Üks paljudest ustest, kustkaudu suhtekorraldus meie meediasse sisse astub, on aga meediakoolitus. Raudsaar ise on olnud suure osa oma töö-elust selle töö juut ja samal turul osalevad aktiivselt ka tegevajakirjanikud. Rääkimata eksidest, kelle kohta nagu luureski sobib öelda:„pole olemas endiseid ajakirjanikke”.

Meediakoolituse mantli all toimuva suhtekorralduse ja toimetuse vahel pole isegi seda paberseina, mis eraldab meil nn sisuturundust nö toimetuslikust sisust. Meediakoolituse tellimine on täiesti aktsepteeritud viis, kuidas ajakirjanikke nii riigiasutuste kui erafirmade poolt kodustatakse. Legitiimsust jääb veel ülegi, sest kes siis veel peale ajakirjanike eneste ei peaks jagama oma ekspertiisi meedia köögipoolest kõigi soovijatega (loe: hästi maksjatega).

Ja nii ongi kohati juba raske eristada, kas PR tungib toimetustesse või hoopis toimetajad ise on hõivanud PR-positsioonid. Ringiga muutub see probleemiks muidugi ka mainekujundajatele, kuna sööb toimetustega väljaannete mõjujõudu (loe: usaldusväärsust).

Kes vastutab meediaõppe eest?

Praegu Riigikogu kultuurikomisjonis küpsev meediateenuse seaduse muutmise eelnõu (MeeTS) näeb ette, et meediapädevuse edendamise eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium (HTM). Seletuskirja järgi on HTM selleks sobiv, kuna teema seondub otseselt teabekeskkonnaga. Teabekeskkond on aga valitsuse kinnitatud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades läbivaks teemaks. Lisapõhjuseks tuuakse seletuskirjas, et HTM oli 2019. aastal esmakordse Euroopa Liidu meediapädevuse nädala (ingl k kasutusel media literacy week, pr kpisut täpsemalt semaine de la presse et des médias dans l’école) eestvedaja Eestis. Tänavu märtsis tegid nad seda kolmat korda.

MeeTS paneb HTM-ile ka kohustuse anda meediapädevuse edendamisest aru Euroopa Komisjonile. Kohustus tuleneb audiovisuaalmeedia teenuste direktiivist (AVMSD), mille järgi liikmesriigid peavad esitama hiljemalt 2022. aasta lõpuks ja siis iga kolme aasta järel komisjonile aruande meediakirjaoskuse arendamisest. Sama direktiivi järgi peaks Euroopa Komisjon andma ka suunised nende aruannete ulatusest, kuid tänaseni neid suuniseid pole.

Lisaks HTM-ile on meediaõppes valitsusasutustest seni figureerinud ka riigikantselei ja kultuuriministeerium, kuid nüüd saab HTM-i juhtroll selgemalt määratud. Liina Kersna on taasiseseisvunud Eestis küll juba 15. haridusminister, aga esimene ses ametis, kes lõpetanud ülikoolis ajakirjanduse eriala ning suurema osa töisest elust tegutsenud suhtekorraldajana.

Kus õpivad meediaõpetajad?

Meediat õpetatakse meil põhierialana neljas kõrgkoolis.

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis on baka ja magistriõppe erialaks „ajakirjandus ja kommunikatsioon”, doktorantuuris „meedia ja kommunikatsioon”. Kunagisest peamisest ajakirjanike kasvulavast on vähe järele jäänud.

Tartu kõrgem kunstikool Pallas pakub rakenduskõrgharidusena kaht meedia-eriala: „meedia- ja reklaamidisain” ning „fotograafia”.

Tallinnas on Kunstiakadeemias (EKA) eriala „meediagraafika” baka tasemel vene keeles ja eraldi moodulina/tsükliõppes eesti keeles. Meedialähedane eriala on nii baka, magistri kui doktori õppes pakutav „kunstiteadus ja visuaalkultuur” ning tsükliõppes „kirjandus-, visuaalkultuuri- ja filmiteooria”. Pea puhas meediaeriala on tsükliõppes nii baka (eesti k) kui magistri tasemele (ingl k) pakutav „graafiline disain”.

Tallinna Ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudis on meedia-erialade palett aga ka EKA-st oluliselt laiem (mõnel erialal tehakse ka koostööd).

Baka astmes on menüüs „ajakirjandus”, „filmikunst”, „integreeritud kunst, muusika ja multimeedia”, „reklaam ja suhtekorraldus”, „audiovisuaaalne meedia”, „ristmeedia” (kaks viimast inglise keeles).

Magistrantuuris „dokumentaalfilm”, „ekraanimeedia ja innovatsioon”, „kommunikatsioonijuhtimine” (kõik kolm inglise keeles), „nüüdismeedia”. Lisaks Euroopa ülikoolidega ühisõppekavad kahel erialal: „filmikunst” ja „operaatorikunst”.

Doktorantuuris on erialaks „audiovisuaalkunstid ja meediauuringud”.

Meediaga seotud erialasid või loengukursuseid on aga ka ka Taltech´is (infotehnoloogiad), EBS-is (turundus ja kommunikatsioon) ja Sisekaitse Akadeemias (kriisikommunikatsioon).

Postimehe ajakirjanduskool pakub teist aastat järjest kursust, kus 118 akadeemilist tundi on jagatud 16 õppepäevale oktoobrist aprillini. Lisaks praktika Postimees Grupi väljannetes ja kodutöö. Et 10st koolitajast 3 tegutsevad PR-alal, siis on ka selle kursuse suunitlus laiem ainult ajakirjanikutööst huvitatutest.

Millest õpitakse meediat koolis ja lasteaias?

Seni on meil raamatu kujul ilmunud kolm meediaõpikut gümnaasiumile ja üks abimaterjal lasteaedadele. Vähemal määral on levinud ka muud meediaõpetajate koostatud lisamaterjalid.

2005. aastal Avita kirjastuselt ilmunud gümnaasiumiõpiku „Meedia mõju” autoriks on Tartu Karlova gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja-metoodik Külliki Kask (parandatud trükk 2013).

2013. aastal ilmus kirjastuselt Künnimees õpik „Meedia ja mõjutamine”, autoriteks Katrin Aava, Tallinna ülikooli kommunikatsioonidotsent ja Ülle Salumäe, Gustav Adolfi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

2019. aastal tuli Mauruse kirjastuselt gümnaasiumiõpik korduma kippuva pealkirjaga „Meedia ja mõjutamine”, autoreiks Lauri Tankler (endine ERR-i korrespondent Washingtonis, praegu RIA juhtivanalüütik) ja Eve Tisler (praegu e-õppe keskkonna Opiq kommunikatsioonijuht). Tankler on pärast ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetamist ka Tartus põhikoolis ja gümnaasiumis meediat õpetanud.

Sellele õpikule soovitab kirjastus lisamaterjaliks Soome ajakirjaniku Johanna Vehkoo „Valede paljastamise käsiraamatut”.

2010. aastal ilmus Ilo kirjastuselt abimaterjal õpetajatele ja õpetajakoolituse tudengitele „Meediamängud lasteaias”, autoriks Kristi Vinter, kes praegu on Vinter-Nemvalts ja HTM-i asekantsler. Tema valdkonnaks on mh alus- ja põhiharidus ja keelepoliitika. Talle alluvad vahetult mh alus- ja põhihariduse osakond, hariduskorralduse osakond ja keeleosakond. Meediataustaga ministrile peaks Vinter-Nemvalts erialaselt ja praeguselt ametipositsioonilt olema peamine tugi koolis meediahariduse arendamisel.

Elyna Nevski, kes kaitses Tallinna Ülikoolis 2019.a. suvel doktoritöö väikelaste nutiseadmekasutusest, rõhutab, et vanemad vajaksid spetsialisti tuge titade nutikasutuse juhendamiseks (Pm, 4.07.2019). Juba 2016. aastast Nevski registreeritud ettevõtte Meediaharidus OÜ kodulehe sisuks on aga seni vaid tema kontakt Varbolas. Et doktoritöö üks juhendaja oli aga asekantsler Vinter-Nemvalts, siis võiks arvata, et see töö ei jää pikalt vaka alla.

Hetkeseis talvine

Meedia-uurija Maia Klaassen pidas mullu 14. detsembril ilmunud Postimehes Eesti koolides antavat meediaharidust sama hästi kui olematuks. Ja veelgi nigelam on seis täiskasvanutega, kellele ei õpetata näiteks ostetava nutitelefoni mõju, platvormipoliitikat ega meedialoogikat.

Priit Talv, kes on üks gümnaasiumile koostatud digimeediapädevuse valikkursuse autoreid, võrdles digimeedia ja kriitilise mõtlemise õpetamise seisu põhi- ja alghariduses olukorraga, kus 12-aastane noor sõidab juba autoga, kuid liikluseeskirju hakkame talle õpetama alles siis, kui ta täisealiseks saab (EPL.delfi.ee 11.09.2019).

Ilmse hariduslünga täitmiseks on Postimees oma haridusveebis üles pannud tasuta meediapädevuse kursuse koolidele, 35 tundi (seal osaleb teiste seas ka eelnimet Priit Talv).

https://haridus.postimees.ee/7213362/test-kui-hasti-moistad-umbritsevat-teabekeskkonda

Isevärki õppe- või abivahendi https://desinfotest.ee/ oma infonõrkuste diagnoosimiseks on loonud Eesti Digiuuringute Keskus koostöös Riigikantseleiga. Eesti äriregistris sellist keskust siiski pole ja seda ei tunne ka Isand Google. Keskuse nimi esinebki veel vaid testi tutvustavate, juba eelnimetet Priit Talve, tänavuste lehelugude juures mehe tiitlina.

Et testi koostamisse oli kaasatud ka end Kaitseliidu vabatahtlike blogiks nimetav Propastop.ee, siis see õppevahend ise seda testi välishindamisel muidugi rahuldavalt ei läbi. Pisutki läbipaistvust oleks abiks.

Palju on meediaõpet koolis?

Koolide meediaõpetajate kohta on vähe statistikat. BFM-i endine direktor, praegu projektijuht Katrin Saks rääkis Euroopa esimesel meediapädevuse nädalal 2019. märtsis, et mingil kujul oli toonase seisuga filmi- ja meediaharidus olemas vaid 66s Eesti 500st üldhariduskoolist. Võib arvata, et meediahariduse pakkujaid on vahepeal pisut lisandunud, kuid valdavas osas Eesti koolides ja lasteaedades täna siiski regulaarset meediaõpet ega -kasvatust ei toimu.

Enamasti paistab praegu tegu olevat eesti keele ja kirjanduse õpetajatega. Uudiskünnise ületavad aga kergemini koolidesse sattuvad reaalse meediakogemusega inimesed a la Ainar Ruussaar, kes töötas Kohtla-Järve riigigümnaasiumis meediaõpetajana siiski napilt aasta enne Kuku raadio peatoimetajaks tulekut. Eri projektide kaudu ratsutab enam või vähem tuntud meediainimesi koolidest läbi märksa rohkem.

Prognoosides, et praegu valikainena pakutav meediaõpe muutub lähiaastail kohustuslikuks kõikides kooliastmetes, on juurde vaja vähemalt paarsada meedia-õpetajat (pisikoole jääb vähemaks ja üks õpetaja saaks sageli hakkama paaris-kolmes koolis õpetamisega). Kui praegune virtuaal-õppe osakaal jääb pikemalt kestma, võiks just meedia-õpe põhineda suures osas ka üleriiklikele veebiloengutele.

Meediaõpetaja roll võiks olla sobiv lisategevus (loe: palgalisa) nii praegustele kui endistele ajakirjanikele. Tõsi, seal võib tekkida analoogseid küsimusi, nagu on kerkinud aktiivparteilastest ühiskonnaõpetuse ja pastorist religiooniõpetajatega. Ka ajakirjanikule on professionaalselt lausa oluline noortega suhtlus, aga seal on ikkagi mitmed aga-d. Kuidas tasakaalustada õpetajaskonnas eri meediamajade lojaalsused; peavool ja alternatiivmeedia; kvaliteet ja kollane; veeb, tele ja trükk; eesti- ja vene keel; era-, riigi- ja vallameedia; eri meediakoolide kasvandikud? Kas ja kes hakkab hindama õpetajate pädevust? Pole kahtlust, et teiste seas sooviks peale kõikide erialaorganisatsioonide kaasa rääkida ka kirikuõpetajad ja parteilased…

Aga kes ütles, et HTM-igi elu peab lihtne olema?

Kes ja miks maksab?

Meediaõppe projekte on toetanud HTM, Integratsiooni Sihtasutus jpt Eesti riiklikud struktuurid. Väljaspoolt eelkõige Euroopa Liidu institutsioonid (nagu näiteks eelnimetatud meediapädevuse nädalad). Aga selles mängus osaleb aktiivselt ka kolmandate riikide valitsuste raha: Briti Nõukogu (Noorteühenduste liidu meediakoolitused ja meediaprojektid lasteaedades) ja USA riigidepartemang (meediaprojekt põhikoolis).

Siia juurde käivad avalike asutuste ja eraettevõtete tellitavad meediakoolitused ja konverentside modereerimine. Analüüsidokumendi ostmine ehk ka, kuigi see on riskantsem – rohkem jälgi jääb järgi. Elav ettekanne ei tunne aga hinnapiire ja keerulisem on väita, et tegelikult maksti mitte ainult (või üldse mitte) jutu, vaid suhete või muu teenuse elik teene eest.

Selliste projektide korraldajate ja seal esinejate kaudu joonistuvad välja hoole ja aastatega kootud toiduahelad. Tegevajakirjanikke, kel on mõju ka toimetustes, ei paelu enamasti alalise meediaõpetaja rutiin. Hoopis teine asi on aga igasuguste projektide raames ilma kõneväärse lisaettevalmistuseta käia ja rääkida oma ajakirjanikutööst, olgu siis koolidele, riigiasutustele, äri- või ka mittetulundusühingutele.

Kindlasti on ajakirjanikke, kes teevad seda ilma tasu eeldamata ja saamata. Sama kindel aga on, et koolituse läbiviimise nime all makstavad summad või teenused annavad mõnikord olulise lisa ajakirjaniku toimetusest saadavale palgale.

Maksja poolt vaadates on ajakirjanikud ja PR-inimesed suures plaanis üks seltskond, kellelt tahetakse meediatuge poliitikale või ärile. Mõnikord on tellijal mugavam ja odavam pöörduda otse ajakirjanike poole. Suuremate huvide puhul on vahendajaks vältimatult PR-ettevõtted.

Parteide puhul on siin lõpuks märksõnaks keelatud annetus. Äri puhul aga variturundus, ehk meediateene, mida sisus ei märgistata ja millele pole avalikku hinnakirja.

Juhuvalik meediakoolitajaid

Lõpuks aga kimbuke näiteid meediakoolituste pakkujate kohta, keda Google esimestel lehtedel välja annab. Enamikust koolitustest pressiteateid ega uudiseid ju maha ei jäeta. Lopsakam pilt avaneks riigi- ja omavalitsusasutuste ning erafirmade raamatupidamistes, kuhu Meediavahi pilk aga ei ulatu.

Ilona Leib jt, meediakoolitus

https://www.prpartner.ee/vaade

OÜ PR Partner

Merlis Nõgene jt, meediakoolitus

OÜ Callisto Group

Janek Mäggi, Andres Reimer, Andres Anvelt jt, meediakoolitus

https://powerhouse.ee

OÜ Powerhouse

Kadri Hansalu, Ott Lumi, Andreas Kaju jt, meediakoolitus

https://metaadvisory.ee/

Meta Advisory Group OÜ

Indrek Raudjalg, Rasmus Kagge, Helin Vaher, Lennart Ruuda, Andres Eilart meediakoolitus

https://agendapr.ee/teenused/meediakoolitused,

OÜ Agenda Public Relations

Märt Treier, isiklik leht pakub koolitusi ja modereerimist. Lehel suurte riigiasutuste (sh ERR) ja avaliku sektoriga seotud ühingute, aga ka mõnelt erafirma logod.

http://www.treier.ee/

OÜ T-kaaslane

Lauri Hussar, Eesti 200 juhatuse liige, tituleerib end meediakoolitajaks kirjutades, kuidas Jüri Ratas vaba meediat lämmatas (EPL, 17.08.2020), aga ka rääkides Lüganuse vallast (Põhjarannik, 9.01.2020) ja elektriautode tulevikust (Postimees, 23.09.2019).

OÜ Meediatark

Igor Taro, meediakoolitus.

http://adverbum.ee/

OÜ Adverbum (koos Yulia Taro-ga)

Raul Rebane, meediakoolitus

http://stratkom.ee/

OÜ Stratcom (koos Epp Rebasega)

Ingrid Veidenberg, meediakoolitus

OÜ Meediakool

Marica Lillemets, meediakoolitus

OÜ Funmark

Regina Soop, meediakoolitus

https://kommagentuur.ee/tag/meediakoolitus/

OÜ KOMM Agentuur

Kerttu Rakke (alias Kadi Kuus) meediakoolitus vaimupuudega inimestele

MTÜ Vaimupuu

Hele-Maria Kangro, 3D baptistikoguduse meediajuht ja uue meedia külalislektor kõrgemas usuteaduslikus seminaris ja metodisti kiriku kõrgemas seminaris.

Siseministeeriumi, kõrgema usuteadusliku seminari ja Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud neli meediakoolitust usuliste ühenduste esindajatele Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Rakveres.

Eesti Kirik, 24.04.2019

Kerli Dello, kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni keskuse toimetaja-produtsent, meediakoolitused ajateenijatele.

https://tarbija.ohtuleht.ee/1013515/kerli-dello-minu-elus-on-paljud-asjad-lainud-nii-hasti-olen-olnud-oigel-ajal-oiges-kohas

Iiris Prosa, kaitseliidu avalike suhete spetsialist, meediakoolitused kodutütardele ja noorkotkastele.

Põhjarannik 29.06.2019

Kalle Kõlli, major, kes käivitas Elva keskkoolis kodanikukaitse õppesuuna osana ka meediakoolituse.

Elva Postipoiss, 04.02.2017

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s