Inglist sirgub oligarh

Ükssarviklased Maksumaksjate klubi rajal

Digitaaloligarhia kaks pailast: Eesti200 ja Parempoolsed

Ideoloogiliselt tubli Levila.ee on omanikele väga kallis pidu

22. mai Postimehes muretseb Martin Ehala ükssarvikute kultuurilise jalajälje pärast. Edukad idufirmad suurendavad globaalset ebavõrdsust, lüpstes välja ajud ebastabiilsetest ja vaesematest piirkondadest ning ükssarvikutes töötavad inglisekeelsed diginomaadid parasiteerivad väikerahvaste keele- ja kultuuriruumis. Ehala artikkel oli siiski Eesti meedias haruharv erand, mis meie digitiigrit vastukarva silitas.

Ajal, kui USA-s räägitakse juba üle aastakümne digitaaloligarhiast (tehnohiidude poliitiline mõjuvõim üha kasvab) ja digifeodalismist (uutele idudele jääb vaid vasalliroll), on Eestis digiäri säilitanud veel suures osas ingelinvesteeringute poliitiliselt omakasupüüdmatu kuvandi. Aastatuhande algusest Eestis riikliku religiooni staatust nautinud valdkonna oraaklid on aga hakanud end avalikkusele ilmutama ka maisemates võimuasjades, sh parteides ja meedias.

Suured Eesti asjad

Sten Tamkivi (pildil) räägib Postimehe Arteris 24.04 pikemas intervjuus Asutajate Seltsist, kuhu Eesti 1100-st idufirmast kuulub ca 150 juhti. 2009. aastal registreeritud Eesti Startupijuhtide Klubi MTÜ kannab 2020. aasta maist ametlikku nime MTÜ Asutajad, kuid kasutab eesti keeles ka nime Asutajate Selts, ingl keeles aga liigse tagasihoidlikkuseta Estonian Founders Society.

Tamkivi meenutab: “Seitse-kaheksa inimest hakkasid kümme aastat tagasi käima koos õhtust söömas. Nüüd on asutajate selts kasvanud suureks ja üha rohkem suuri Eesti asju arutavaks kohaks.”

Suurte asjade ajamiseks on aga ka Eestis vaja raha.

Poliitikasse tuli IT-raha mullu eelkõige abielureferendumi vastasrinnaks loodud sihtasutusele Liberaalne Kodanik, SALK, antud toetustena. Tamkivi räägib intervjuus SALK´ist ülivõrdes ja samale SA-le annetajate nimekirjas on ka Taavet Hinrikus. Kuigi toetuste suurus pole avalik, kahtlustaks just seda liberaalset lahingpaari SALK´i peasponsorluses.

Tänavu esimeses kvartalis lisandus juba ametlikult erakondadele annetajate sekka 15 uustulnukat. Neist 6 panid mängu üle 5000 euro: juba nimetet Tamkivile ja Hinrikusele lisaks ka Pipedrive’i Martin Henk ja Ragnar Sass ning Bolti Martin ja Markus Villig. Summad, mis nad põhiliselt Isamaa Parempoolsetele ja Eesti 200-le annetasid, polnud ühekaupa küll suured (2021-3021 euro kaupa), kuid kokku 50 000 eurot on siiski märkimisväärne.

Näpuotsaga said sest potist ka sotsid ja Reformierakond, mitte sentigi aga Keskerakond ja EKRE.

Tamkivi kommentaar ei jäänud milleski alla profipoliitiku omale: «Tahaks sellist käitumislikku muutust, et selline poliitika toetamine ei pea olema skeemitamine.»

Kui vaadata skeeme, kuidas Eestis riigi IT-raha on liikunud (Eesti Ekspress, 5.05), siis hakkab esimesena silma Nortal, mille juht Priit Alamäe oli Eesti 200 asutaja ja peamine eestvedaja. Konkurendid peavad teda tänaseni ka partei omanikuks. Samas EE loos möönab Alamäe, et praegune Eesti riigi hiigelinvesteering, 24 miljonit eurot nn ettevõtja sündmusteenusele, sai Eesti200 programmi tema enda poolt sisse nügitud.

Nüüd on just sellele parteile boost´i pannud kohalike ükssarviklaste juhtrühm, kes seejuures kuulutab, et erakondade toetamine ei tohi olla skeemitamine.

Tõnu Runnel maalib 23.04 Eesti Päevalehes ingel-oligarhi portree: „Mida teeb Taavet Hinrikuse raha Eestis? Kas ta teeb endale mugavaid seadusi kasumi kasvatamiseks, võidab TransferWise’ile klientuuri? Ei, need ei ole seotud. Tal pole siin vaja oma taskuparteid või meediaimpeeriumi, ta ehitas hoopis Haridusfondi. Start-up-ettevõtjate ärid on mujal ja siin toetavad nad n-ö killustunud kodanikuühiskonda.”
Runnel ennustab samas, et idufirmade jõu kasvades tekib kindlasti ka huvide konflikti kohti, kus tasub silma peal hoida kapitali mõjul õigusloomesse ja avaliku sektori otsustesse – esimesena kasvõi jagamismajanduse ja tööõiguse kokkupuutepunktis.

Uberi-laadsete taksojuhtide, Bolti toidukullerite jmt töötajate regulatsioonide lobistamine pole siiski tulevikuteema, vaid on käinud nii Riigikogus, valitsuses kui omavalitsustes juba aastaid. Arvestades aga riiklike digiinvesteeringute mahte, on tükk riigipirukast ilmselt suurem erasektoris teenitavast IT-tulust. Rääkimata saadavatest referentsidest ja rahvusvahelisest müügitoest, mida Eesti riik oma IT-firmadele lahkelt pakub. Ja ka hariduse sisu on ju ikkagi eelkõige poliitiline kokkulepe. Nagu ka digipropagandale suunatav riigi raha.

Arvestades Eesti rahvusvahelist digiriigi renomeed ei pea kindlasti välistama ka globaalsete tehnoloogiahiidude huvi Eesti poliitika mõjutamiseks. Meie poliitikutest ja ametnikest välisesindajad võivad olla vägagi arvestatavad nupud digimaailma vägevate mängulaual. Siinsed digitaalvasallid oleks ses plaanis digihiidudele vajalikud vahendajad.

Parteide spondeerimiseks on IT-firmadel seega põhjust enam kui küllaga ja nad ongi hakanud seda tegema. Pigem on küsimus, millal Eesti suure tähega Asutajad asutavad veel mõne IT-partei ning kui kauaks jääb nende põhiline panus Eesti200 tõstmisele ja Isamaa lõhkumisele?

Lähiajaloolise paralleelina meenub 1993. aastal välja imbunud 12-liikmeline Maksumaksjate Klubi, mis ajas lõhki Mart Laari esimese partei ja valitsuse. Indrek Kannik ja Kaido Kama süüdistasid Laari klubi ärihuvidele (hotellid, metallid jm toonane uusettevõtlus) allajäämises. Klubist, kuhu algusest peale kuulusid ka Siim Kallas, Märt Rask ja Rein Lang, sai avalik platvorm, kelle rahaga loodi Reformierakond. Mis pole hajutanud hiljem tekkinud kahtlust, et tegelikuks rahaallikaks oli siiski nn VEB-fondist välja petetud raha.

Kas see on Isamaa saatus või needus, aga ka nüüd lõhestab teda uue ettevõtjate grupeeringu toetusraha, mille kõrvalipikul on Parempoolsed.

Põhiliselt tipikatest koosnev Maksumaksjate klubi oli selles suhtes ehk isegi sirgjoonelisem, et algrivistuses olid kohe sees poliitikud. Eliitgümnaasiumitest otse ärisse sukeldunud ükssarviklastel kestab aga veel süütusemäng ja isiklike poliitiliste ambitsioonide eitusfaas.

Meedia-inglid

2019. aasta augustis registreeriti Tallinnas Telliskivi aadressile Levila OÜ.
Omanikud OÜ Notorius (Taavet Hinrikus, Vallo Paal, Martin Tälli), Seikatsu OÜ (Sten Tamkivi), Ahti Heinla, Daniel Vaarik. Viimane on ka juhatuse liige.
Portaali levila.ee omanikfirmas on registri järgi praegu tööl 12 inimest, kelle ametlik netopalk on üsna Harju keskmine. Firma maksustatav käive oli I kvartalis vaid 5000 eurot. Inglitiibadega investoritele on see päris kallis pidu.

Ideoloogiliselt on tegu hästi omanike maitsele tuunitud lehega: kõik see millest Hinrikus ja Tamkivi räägivad mujal meedias ilmunud intervjuudes, on Levilas kvaliteetselt realiseeritud. Aga sinna see ka jääb. Välja arvatud mõned juhud, kui Levila saateid on võimendanud ERR, on lehekülje tsiteeritavus ja tajutav mõju Eesti aruteluruumis siiski tagasihoidlik. Arvestades ettevõtmisse pandud oskusteavet ja sisse kallatud raha, pole selle idu potentsiaal rohkem kui aastaga avanenud.

Samas on tegu esimese ametlikult ükssarviklastele kuuluva meediaprojektiga, millest omandatavaid kogemusi ja loodavaid suhteid ei tohi alahinnata.

Sotsiaalmeediahiidude sisuhaldus, mida hellitamata ka tsensuuriks nimetatakse, töötab strateegiliselt niikuinii Eesti Asutajatele sobivas suunas. Praktilisemate poliitikaeesmärkide saavutamiseks on aga neilgi vaja nö lähivõitluseks kohapealseid rohkem või vähem konventsionaalseid meediastruktuure. Nagu öeldi siinkandis juba 18. sajandil: Kuul on loll, tääk tubli (Пуля – дура, штык – молодец!). Just selle täägi rolli passib Levila küll.

Kredexi juurde loodud idufirmade riiklik katusorganisatsioon Start-up Estonia üheks funktsiooniks on ka idu-sektori mainekujundus. EL-i Regionaalarengu fondilt kokku 7 miljonit. Pole paha!

Klubi liikmed on aktiivsed ka mujal meedias. Regulaarsed IT-saated on kõikidel peamistel meediamajadel. Aga käiakse ka poliitikasaadetes ja räägitakse ilma sordiinita poliitikast ka IT-saadetes.

Moraal

See jutt, et IT-äris teenitud raha on kuidagi vähemate poliitiliste ambitsioonidega kui mujalt pärit tulu, muidugi ei päde. Ei Eestis ega globaalses mastaabis. USA-s sekkus just tehnoloogiahiidude ühisrinne presidendivalimistesse ja on esindanud üsna selgelt defineeritud poliitilist paketti.

Võiks isegi öelda, et sekkumise võimalusi arvestades on IT-s teenitav raha isegi veel poliitilisem. Eesti puhul on IT-raha põhiallikas riik, mis ju ongi poliitika kehastus. Globaalses ulatuses mõjutavad aga suurriikide (USA) ja blokkide (EL) regulatsioonid otseselt selle sektori käekäiku.

On iseenesestmõistetav, et nii nagu on 30 vaba aasta jooksul juba korduvalt vahetunud poliitikud ja päevakord, vahetuvad põlvkonnad ja valdkonnad ka ettevõtluses. Kasvava IT-sektori huvi poliitikas ja meedias kanda kinnitada on sama legitiimne nagu mistahes muu seadusliku ärivaldkonna oma. Nii on see alati käinud ja midagi põhimõtteliselt uut siin pole. Isegi selles mitte, et uued tulijad ise väidavad ikka ja alati, et nemad teevad kõike teisiti.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s