Õhtuleht, 17.08.2021

Allan Alaküla, Meediavaht

Sotside Tallinna linnapeakandidaat Raimond Kaljulaid ennustas 10. augusti EPL-is presidendivalimiste segadikus EKRE-le kiiremat edu peaministri koha hõivamisel (kolm nädalat) kui läks taliibidel pärast natokate lahkumist Kabuli jõudmiseks (kolm ja pool kuud). Viimase sündmuse kohta on Raimondi poolõde, president Kersti Kaljulaid pead vangutanud nagu raehärra filmis „Kolme katku vahel“: „Uskumatu!“ Enamus vaatlejaid arvab aga sama ka Raimondi EKRE-hoiatusest: „Uskumatu!“
Mis sest, et EKRE toetus läheneb tõepoolest Reformierakonna omale. Savisaare ajal enamasti esikohakonkurentsis püsinud Keskerakond on jäänud aga krooniliselt kolmandaks. Ida-Virus on pärast viimaseid valimisi Keski toetus sulanud kaks korda. Mis siis lahti? Pakun paar seletust. 

Tehnokraatlik stiil 
See on Keskerakonda vaevanud alates Savisaare kukutamisest. Asi pole niivõrd Jüri Ratases, vaid selles, et Keskerakonna valija on olnud ideeline ehk usklik, kui soovite. Neile on alati müüdud ideed, mitte tehnokraatiat.
Savisaare reisisaatjad, küttepuud ja kartulid viisid kohale sõnumi, et Kesk tõesti hoolib abivajajatest. Mida kõvem oli nende aktsioonide meediapeks, seda jõulisemalt sõnum levis. Veel varem, 20. augusti tähtsuse järjekindel rõhutamine ja selle tähtpäeva rumal boikott teiste erakondade poolt tekitas aga Edgaripäeva, millest alles viimastel aastatel on jälle saanud üldrahvalik püha. 
Mis on aga uue Keskerakonna ideoloogia? Ratase põhiline ideoloogia on hea läbisaam omavalitsusjuhtidega, aga seda on suure erakonna liidri jaoks vähe. Mis on valitsusdelegatsioonis olevate Tanel Kiige, Taavi Aasa ja Jaak Aabi ideoloogia, on veelgi arusaamatum. Orientatsioonilt võiks nad kõik pigem olla mõne ministeeriumi kantslerid, sest ministriametis tuleks siiski tegeleda erakonna poliitikate sõnastamisega, mitte pelgalt jooksvate asjade manageerimisega.
Riigikogu keskfraktsiooni juhtima asunud Jaanus Karilaidil on varem välja kandnud mitmeid ideoloogiat sisaldavaid algatusi, nagu vapside rehabiliteerimine, perevõrdsus või ka Haapsalu raudtee taastamine. Uues ametis kulub aga ka temal kogu aur fraktsiooni töö korraldamisele ja Jaanuse enda poliitiline nägu on kindlalt maski all. 
Tõepoolest selge ideoloogilise profiiliga Oudekki Loone on aga fraktsiooni lihtliige ja sellises Keskerakonnas selleks ka jääb. 

Sassis suhted 
On vana tõde, et kui mistahes kollektiivi maine hakkab kukkuma ja tegutsemise eesmärgid hajuma, siis lähevad sassi ka omavahelised suhted. Ja nii kostabki juba, kuidas erakonna esimehe suhted on sassis valitsusdelegatsiooniga. Valitsusdelegatsiooni inimesed ei saa aru, millega tegeleb minister Kiik.
Prokuratuuriga silmitsi jäänud Mailis Reps kahtlustab aga tema peale keele kandmises oma ekskolleege. Parteiringes liigub lausa jutt, et Ratas isiklikult on aidanud kaasa Repsi praegustele hädadele, kuna peab teda vastutavaks ebaselge/ebapiisava koalitsioonileppe eest Reformiga Ratase presidentuuri osas.
Teel väikeerakonnaks 
Kõik see tähendab, et Keskerakonnast võib saada veel üks klassikaline Eesti väikeerakond, nii nagu seda on Sotsid ja Isamaa. Viimaseid iseloomustab pidev oma valija leiutamine ja ka pidev erakonna esimeeste vahetamine usus, et see midagi muudab. Tõsi, tüvi-ideedeta Keskerakonnal on oma senise valija säilitamine ehk isegi teistest keerulisem, sest kindlaid teema-ankruid pole ju jäänud eesti- ega venekeelsele valijale. Erinevalt sotside vähemustekaitsest ja Isamaa pensionireformist. 
Seega ei pea imestama, kui pigem varem kui hiljem, st juba pärast kohalikke valimisi, näeme Keskerakonna esimeheks pürgimas Jaak Aabi, Jaanus Karilaidi ja/või Mihhail Kõlvartit. Neist kolmest oleks kompromissvariant, ehk kõige tõenäolisem ja ka kõige ebapoliitilisem Aab.
Põhjus: ekspeaminister on nagu lahtine vulkaan, mis poliitikas jätkamisel vajab jahtumiseks kõrgemaid ameteid (Siim Kallas ja Andrus Ansip jahtusid maha Brüsselis, Parts on siiani Luxembourgis) või väljakult lahkumist (Taavi Rõivas jt).
Riigikogu esimehe kohal saab väikeparteid juhtida küll (Seeder ju seda tegi), aga Keskerakond pole mentaalselt veel enda väikeparteiks tunnistamiseks valmis. Seega ei jäeta Ratasele ka võimalust riigikogu esimehe toredal toolil pikemalt peatuda. Ta kas kaob parteist eest ära presidendiks või ta süüakse omade poolt ära nagu Savisaar.