Afganistani mädariiki legitimeerisid ka Piirideta Reporterid

Kasvav küberkirjaoskus on Talibani tugevaim relv

Twitter on Emiraati juba tunnustanud de facto ja de iure

Nii nagu Afganistanis mängiti viimase paarikümne aasta jooksul peaaegu vabu valimisi, mida teiste seas ka Eesti tunnustas, on seal sama kaua mängitud ka peaaegu vaba ajakirjandust. Tõenäoliselt kukub Afganistan nüüd uuel Talibani ajal järsult Lääne vabaduseindeksites, aga sellel ei pruugi olla tugevat seost tegelikkusega.

Piirideta vale

Piirideta Reporterite (RSF) pressivabaduse tabelis on Afganistan viimase seisuga 122. kohal (180-st). Olles sellega vähemalt paarkümmend kohta ees kõikidest oma ümbruskonna suurematest riikidest, sh planeedi suurimast demokraatiast Indiast ja NATOsse kuuluvast Türgist. Rääkimata Hiinast, Iraanist ja Venemaast.

1993. aastast UNESCO poolt peetavas tapetud ajakirjanike arvestuses on aga Afganistan siiski Iraagi (201), Süüria (113), Mehhiko (128) ja Filipiinide (113) järel maailma mustas viisikus – pea samal pulgal Pakistaniga (vastavalt 81 ja 82 juhtumit).

India (50), Venemaa (34), Türgi (13), Hiina (2) ja Iraan (1) on seni olnud ajakirjanikele töötamiseks oluliselt ohutumad maad, eriti kui arvestada ka Afganistani neist tillemat rahvaarvu.

Pole ehk üllatus, et koos Lääne poliit-eliidiga on enese ja auditooriumi süsteemse petmisega tegelenud ka ajakirjanike eestkosteorganisatsioon RSF.

Trump out, Taliban in

Kui Talibani pressiesindajalt päriti Kabuli jõudes ühe esimese asjana, kas taliibide võim tagab meediavabaduse, suunas too küsimuse edasi Lääne sotsiaalmeediavõrgustikele. Facebookis Taliban, nende riik ja selle juhttegelased oma nime all ju tõepoolest esineda ei saa. Twitteris on aga kontod Afganistani Emiraadi mitmetel ametlikel kõneisikutel: Zabuhullah Mujahid´il, Suhail Shaheen´il, Dr M Naeem´il. Neil on tuntud jälgijaid ka Eestist.

Ja mööngem, et Lääne meedia poolt ongi veider isegi küsida ajakirjandusvabaduse kohta inimestelt, kes ise on selles meedias tugevalt tsenseeritud või üldse blokeeritud.

USA-s on seepeale tekkinud aga dilemma, et miks seaduslikule presidendile Donald Trump´ile on Twitter pärast tänavust musta kolmekuningapäeva täielikult suletud, aga Ameerikat sõjaliselt löönud liikumisele mitte. Trumpi puhul on blokeeringu põhjenduseks toodud tema säutsude võimalik (!) seos vägivaldsete protestidega.

Kui Taliban aga jälgib Twitteri kogukonnareegleid, st ei õhuta vägivalda ja säutsub entusiastlikult uue võimu sammudest (näiteks pressivabaduse küsimuste jaoks kolmepoolse, taliibe, ajakirjanikke ja politseid sisaldava komisjoni loomisest Kabulis), on Twitteri vaates kõik korras.

Tsensuuri riskid

Tsensuuri rakendamine küberruumis on tehniliselt keeruline – ameeriklaste võime eri keeltes sisu käsitsi hallata on piiratud. Facebook, Twitter ja LinkedIn on teatanud rakenduste loomisest, mis aitavad afgaanidel oma kontosid peita ja kustutada. See tähendab, et oma profiili ja sõprade varjamine on nüüd ikkagi igaühe enda asi. Aga piisab, et üks sõpradest mingil põhjusel seda teha ei saa või ei taha ning edasine on juba Talibani võimekuse ja tahte teema. Selliste olukordade massiline juhtumipõhine ehk nö käsitsi lahendamine käib aga internetihiidudele selgelt üle jõu. Küllap teeb Afganistani praegune kogemus sotsiaalmeedias osalemise suhtes ettevaatlikumaks ka paljud inimesed mujal maades, kus tuleb arvestada rezhiimivahetuse võimalusega – kiire pöörde korral võib sotsiaalmeedia konto tuua häda nii kasutajale endale kui tema sõpradele ja platvorm saab teha paremal juhul vaid kaastundenägu.

Tehisintellekt, mis praegusel tasemel sõelub vaid nö headeks ja halbadeks liigitatud sõnu ja väljendeid, ei suuda tabada tekstilõikude tähendust, rääkimata alltekstist ja tähendusvarjundeist. Mille tulemuseks on ka praegu Afganistanis sageli, et USA-meelsed postitused on blokeeritud ja hoolsalt reegleid jälgivad USA-vastased säutsud mitte. Masin ei suuda veel piisava täpsusega eristada sõpru vaenlastest.

Kahtlaste kontode kobarblokk võib aga olla ka kontraproduktiivne. Terrorismivastase võitluse eksperdid on täheldanud, et iga terroristi tapmine toob vägivallavõrgustikule 10 uut värvatut juurde. Sotsiaalmeedia kontode sulgemisega võib juhtuda sama – uute nimede alt võib kasutajakontosid luua lõpmatult.

Strateegilisem probleem on, et Lääne platvormidelt välja surudes tekib Talibanil senisest suurem motivatsioon laiendada oma kohalolekut Hiina sotsiaalmeediaplatvormidel nagu Weibo ja WeChat või Vene VK-s. Hiina platvormid konkureerivad juba niikuinii kasutajate arvult kui ka tehnoloogia tasemelt USA veebihiidudega ja on olulised ka juba inglise keeleruumis. Hiina kui Vene riik ei jää USA-st kindlasti maha ka oma küberruumi sisu haldamise võimes.

Kübertalibani kandepind

Seni on Afganistanis kohapeal sotsiaalmeedia kasutuse üldnumbrid väga madalad. Üks asi, et kirjaoskus on seal ju ikka vaid ca kolmandikul rahvast. Tõsi, oma nooremata laste näitel teame hästi, et lugemine-kirjutamine pole enam takistus teatud sisuvahemikus nutifonis surfamiseks.

Afganistani linnades on pilt siiski teine ja Talibani oskuslikku sotsiaalmeedia käsitlemist on peetud ka üheks seletuseks, kuidas terve riik vaid paari kuuga suudeti oma kontrolli alla võtta. Nutitelefonid on kõigil kohalikel liidritel, ametnikel ja ohvitseridel ja moraalne üleolek realiseeriti justnimelt videodega uuest Talibanist – vabastatud aladel läksid kooli tüdrukud, ellu jäid hasaarad ja rahu tuli maa peale.

Talibani esimesel võimuperioodil Afganistanis internetti ja ka mobiililevi sisuliselt polnud ja usuvalvurid tegelesid autoraadiotest muusika keelamisega. Praegu kasutab mobiiltelefoni 70%, internetti 20% ja sotsiaalmeediat 10% afgaanidest. Ja nii on ka Taliban viimasel mõnel aastal tegelenud usinalt oma kübervõimete arendamisega. Üks laialt leviv video Youtube´is on praegu isegi puhtsõjaliselt tõhusam kui seda oli kunagi Ameeriklaste poolt sõjaks N Liiduga usuvõitlejatele antud Stingerid või nüüd Vabariigi armeelt üle võetud ameeriklaste lahingkopter.

Mitte oblast, vaid emiraat

Inspiratsiooni, ja võimalik, et ka oskuseid sotsiaalmeedia kasutuseks näikse Afganistani Emiraat olevat saanud ühtse Kalifaadi loomise eest võitlevalt Islamiriigilt. Sisuliselt püütakse praegu luua küberrelvadega keskaegsel ideoloogial rajanevat riiki.

Nüüd on oluline, et Lääne tõrjereaktsioon ei muutuks küberinkvisitsiooniks, mille tulemusena langeks ka Õhtumaad ise vaimselt tagasi risti- ja ususõdade ajajärku. Ja see tähendakski juba iseenesest Kalifaadi võitu.

Hiina välisministeeriumi pressiesindaja kirjeldas äsja USA katset afgaane demokratiseerida järgmiselt: elu on näidanud, et demokraatial pole üht kindlat vormi – nii kui hiinlaste magu ei kannata toorpiima pole ka ameeriklased harjunud sööma pulkadega. Kindlasti pole Afganistanis, nagu veel 100+ maailma riigis kehtiv kord meie arusaamise kohaselt demokraatlik. Meil tuleb siiski loobuda tule ja mõõgaga oma demokraatiausu levitamisest. Eelkõige seepärast, et see sõda pole võidetav. Teiseks aga seepärast, et sellise sõja kaotuse korral tuleb halvemal juhul meil hakata mitte oblastiks, vaid emiraadiks.