President ja „Pealtnägija”: (sala)mikrofon on vaba?

Ka aumeeste salasalvestus on julgeolekurisk

Oma mikriga ÜRO peaassambleele?

Parem vabandus enne, kui häbi vande ajal

1995. aasta 6. oktoobri õhtul murdis president Lennart Meri sisse Aktuaalsesse Kaamerasse poliitilise avaldusega: „See ei ole skandaal. See on demokraatliku riigi kriis.” Jutt käis siseministri ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare poolt peetud koalitsioonikõneluste varjatud salvestamisest… Savisaaare enda poolt. Etteheide oli, et vestluskaaslased polnud salvestamisest teadlikud. Savisaar löödi selle eest mõneks ajaks poliitikast auti.

2021. aasta 8. oktoobril ilmus Aktuaalse Kaamera eel aga Pealtnägija reportaazh, kus tulevasele presidendile Alar Karise põue oli temaga kokkuleppel peidetud 48 tunniks Rahvusringhäälingu mikrofon. Nüüd ei olnud see demokraatliku riigi kriis, ega isegi mitte skandaal. Opositsioon ei märganud midagi ja täis-kuss on ka meedia. Peatse riigipea poolt salaja mikrofoni kandmine on seega tänases Eestis tunnistatud parimaks praktikaks.

Lisaks hotellis, tänaval, Lossiplatsil ja Toompea lossi rõdul erinevate inimestega vahetatatud repliikidele kandis tulevane president mikrofoni ka Riigikogus toimunud kohtumisel SDE fraktsiooniga. Ja kuigi selle kohta olla Pealtnägija sõnul tehtud Karisega aumeeste kokkulepe seda osa saates mitte kasutada, ei ole sellesse kokkuleppesse kaasatud kolmas osapool – terve ühe Riigikogu opositsioonierakonna fraktsioon.

Aga mis siis, kui poliitilise tähekaardi pöördumisel ja/või toimetuspoliitika muutumisel tekib ükskord Pealtnägija arvates kõrgendatud avalik huvi just selle kohtumise salvestuse vastu? Mis siis, kui selline salvestus ilmub juba teadmata lättest poliitilisele turule? Või keegi loob hoopis ise sellest kohtumisest nö „deep-fake” salvestuse ja väidab allikaks Pealtnägija toimetuse (heli ja pildi võltsimistehnika kiirest arengust rääkis sama saate teine lugu)? Ja kui see annab aluse manipulatsiooniks mõnele välisriigile, kelle eesmärgiks pole Eesti kuvandi tugevdamine maailmas?

Aga see pole veel kõik! Karis kandis mikrofoni ka Riigikogu istungitesaalis kui kogu parlamendi liikmed ükshaaval teda õnnitlesid. Paljude kaamerate vaateväljas toimunud kombetalitus oli laia publiku jaoks tummfilm. Tõsi küll, väga kõnekas tummfilm, kus kehakeele, näoilmete, käepigistuste kestuse, õlalepatsutuste arvu ja kallistuste (kõik muidugi justkui ranges koroonaolukorras) järgi võis igaüks teha teatud järeldusi, milline osa riigikogust oli tulemusega tegelikult rahul, kes tegid ainult head nägu ja kes mitte sedagi.

Õnnitlejatele ja otseülekande vaatajatele oli aga teadmata, et äravalitud president kannab Rahvusrinhäälingu mikrofoni. Ja nüüd on juba toimetuse vaba valik, kas, millal, kelle ja milliseid presidendile lausutud fraase avalikustatakse. Ja jällegi on võimalikud avaldamata materjali lekked, „deep-fake” jpm mile ühisnimetajaks on julgeolekurisk.

Ja nüüd palun kujutagem ette, et sammub meie värskelt ametisse kinnitatud riigipea näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaaasambleel. Või mistahes muul assambleel, tippkohtumisel või konverentsil. Oletame, et seekord täiesti ilma põuemikrita. Kuidas me saame aga kindlad olla, et seal esindatud maade saatkonnad või muud vastavad teenistused pole oma riikide esindajaid juba informeerinud, et Eesti riigipea võib kanda peidetud mikrofoni, sest Eestis peetakse seda igati normaalseks praktikaks. Vähemalt kandis ta seda enne ametisse nimetamist mõlemal valimispäeval Riigikogus, kus küll kummalgi välisdiplomaate kohal ei viibinud.

Karis teatas Pealtnägijale ausalt, et seni pole ta meediatreeninguid vajanud ning on ise improviseerides hakkama saanud. Enne ametisse astumist on tal siiski võimalik praegune faux pas ära klaarida avaliku vabandustega, mis avalikkuse poolt ka praegu veel kiiresti andestataks ja ehk ka unustataks.

Mõistagi on vabandamise koht eelkõige avalikkuse ees ka Pealtnägijal. Et Rahvusringhääling on Eestis ainus meediaorganisatsioon, kus on koosseisus ka meediaeetika nõunik, vääriks juhtum kindlasti Tarmu Tammerkilt mõnd selget sõna.

Seda kõike juhul kui president Alar Karis, Pealtnägija ja kogu Eesti rahvas ei taha, et presidendile juba Riigikogus ametivande andmise päeval 11. oktoobril ei joonistataks selga pusa kirjaga: „Mikrofon on vaba”.

Lugu on ilmunud 10. septembril 2021 Õhtulehe veebis. Foto: Arno Saar

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s