E-valimiste üldnumbreid lapates ilmnevad suured kontrastid eri linnade, Tallinna linnaosade ja erakondade vahel. Loomulikult mõjutab internetihääletus oluliselt valimistulemusi ja ainult pime või siis pilukile makstud silm ei näe seda.

Tallinna valimistest osavõtt 54,5% langes kriipsupealt kokku riigi keskmise valimisosalusega.

E-häälte osakaalult (45,7%) jäi Tallinn aga riigi keskmisele (46,8%) pisut alla.

Ringkonniti kõikus linna piires valimistest osavõtt üsna tugevalt (kuni 15 protsendipunkti), olles kõrgeim Nõmmel 65,4% ja madalaim Lasnamäel 50,8%.

Tallinnas antud e-häälte osakaalu kõikumine (kuni 31,3 protsendipunkti) oli ringkonniti aga kaks korda suurem kogu osavõtu kõikumisest (15 protsendipunkti). Kõrgeim oli e-häälte osakaal Kesklinnas 61,3% ja madalaim Lasnamäel 30,0%. Mis tähendab, et ka antud e-häälte osakaalus oli linnas ringkondade vahel lausa kahekordne erinevus. Korelatsioon madala e-häälte osakaalu ja valimistest osavõtu vahel ilmnes Lasnamäel ning kõrges otsas Pirital ja Nõmmel. Samas linna suurima e-häälte osakaaluga Kesklinnas jäi üldine osavõtt alla linna keskmisele.

E-häälte osakaalult reastuvad Tallinna ringkonnad järgmiselt (e-häälte osakaal, valimisosalus):

Kesklinn

61,3% /53.5%

Pirita

57,2% /64,1%

Nõmme

54,6% /64,5%

Kristiine

53,4% /57,7%

Haabersti

48,1% /53,9%

Põhja-Tallinn

45,3% /52,0%

Mustamäe

42,7% /54,9%

Lasnamäe

30,0% /50,8%

Justkui üks linn, aga valimismooduse P/E (paber versus e-hääletus) suhtes on kuni kahekordsed erinevused.

Kellele on see kasulik?

Vaatame e-häälte osakaale erakondade lõikes Tallinnas ja Eestis:

RE 72% /64%

E200 71% /67%

SDE 67% /59%

Is 55% /53%

EKRE 34% /31%

KE 28% /30%

Seega oli Tallinnas ja Eestis e-hääletus kõige soodsam hääletusmeetod Reformerakonnale ja Eesti200-le. Kaotuses konkureerisid selles kanalis Keskerakond ja EKRE. Personaalselt Mihhail Kõlvart (pildil) sai Lasnamäel oma häältest vaid 22% interneti kaudu, millega ta jääb tugevalt maha nii KE Tallinna (28%) kui Eesti (30%) näitajatest.

Torkab ka silma, et RE, E200 ja sotside e-osakaal on Tallinnas nende riigi keskmisest märgatavalt kõrgem. Samas Keskerakond on ainus erakond, kelle e-häälte osakaal Tallinnas on madalam kui riigis keskmiselt.

Nii nagu valimisringkondade suurused ja piirid, mõjutavad valimistulemust oluliselt ka erinevad valimisviisid. Mitte ainult Ameerikas ja Inglismaal.

Polnud juhus, et opositsiooniparteid püüdsid enne valimisi tõsta Tallinnas uute valimisjaoskondade asukohtade ja lahtiolekuaegade küsimust. Loomulikult oli see küsimus suunatud paberhääletuse vastu üldiselt, eriti aga Lasnamäel, kus Keskerakonna edu on kõige suurem.

Riigi valimisteenistuse ametlik valijakaart kui ka meediakampaania olid aga üheselt suunatud ainult e-valimiste eelistamisele (Pane oma e-hääl kõlama!). Muidugi polnud seegi juhus. Reformierakonna peaministrile alluv riigikantselei tegutses sellega üheselt Reformierakonna valimishuvides.

Kui e-valimised senisel moel jätkuvad, siis vähim, mida selles kanalis selgelt kaotavad KE ja EKRE, teha saavad, on riikliku teavituskampaania tasakaalustamise nõudmine. Samas e-valimiste vastu frontaalrünnakut pole neilt põhjust oodata – ametlik ja tugev e-hääletuse vastane positsioon lülitaks need parteid erakondade esikolmikust välja.

E-valimiste skeptikute suurim lootus ja pooldajate hirm asub täna väljaspool Eestit

Pandeemia kattevarjus Venemaal kiirendatud e-valimiste katseprojektid on jõudnud lähedale nn distantsvalimiste muutmisele üleriiklikuks. Hiljemalt 2024. aasta kevadeks kui Venemaal toimuvad presidendivalimised, on seal ka e-hääletuse süsteem üle riigi kasutamiseks valmis.

Suure tõenäosusega saavad seal e-hääletada ka Eestis elavad kümned tuhanded Vene kodanikud. See oleks e-valimiste siinsete pooldajatele isegi väike võit – samad Vene kodanikud võivad järgmistel Eesti kohalikel valimistel ehk olla ka oma elukohamaal senisest aktiivsemad e-valijad.

Vene valimisi pole aga meil ega Läänes laiemalt kombeks pidada ausateks, õiglasteks, läbipiastvateks, legitiimseteks jne jnt. Kuna edaspidiste Vene valimiste internetis antavate häälte osakaal muutub otsustavaks üle riigi (viimasel katsel otsustati nii Moskva linna tulemused), siis tuleneb siit ka suur maineprobleem Eestile.

Me võime teha mida iganes, seletades maailmale, et need polnud üldsegi meie, kes õpetasid Vene karu e-hääletama. Kes ja miks peaks meid uskuma? Esiteks, me oleme selle karu naaber, (b)meil oli see süsteem rakendatud varem ja (c) meie spetsialistide otsest osalust Vene süsteemi kavandamisel ei saa kõvasti eitada, sest Vene pool võib igal hetkel selle info välja panna ja me teame seda.

Estonia järku küsimus

So what, säutsub seepeale kindlasti Ilves ülejärgmisel sügisel. Aga probleem on mingis mõttes sarnane Estonia laevahukuga. Mitte niivõrd asjaolude selgitamise poolest, kuigi ka e-valimiste taustas on avamata peatükke küll ja veel. Eelkõige on see riigi maineprobleem, kuna e-valimistest on teatava eduga õnnestunud kujundada osa Eesti kuvandist.

Kui Läänel on vaja uputada Vene e-valimiste tulemusi, siis ei hakka seal keegi end vaevama seletamisega, et Eesti e-valimistega on hoopis teine asi. No ja kui siia juurde lisandub Venemaa aus ülestunnistus, et kopeerisid oma parima arusaamisega Eesti süsteemi ja kasutasid ka meie spetsialistide abi, siis rohkem polegi vaja.

Palju aastaid oli Estonia-nimeline laev merepõhjas maailmas tuntud rohkem kui sama nime kandev riik. E-valimiste läbimurre Venemaal naelutab maailma tähelepanu tippu ka Eesti e-valimised. Sellisest tuntusest pääsemiseks polegi tegelikult muud võimalust kui e-valimisi kapitaalselt reformida, mille tulemusena need enam hääletamise ega häälte lugemise poolest ei erineks oluliselt pabervalimistest.