Alar Karisel mõnikord veab ka. Jõudis Kiievis ära käia vahetult enne sõja puhkemist. Erinevalt välisminister Eva-Maria Liimetsast, kes takerdus sinna esimesel sõjahommikul. Muidugi kahju, et valmis ja läbi treenitud esimene aastapäevakõne tuli sipa ümber teha, aga aega selleks oli üle 12 tunni ja peale Ukrainaga alustamist kõlas kolmveerand kõnet nagu sõda poleks: noorte seas laialt levinud enesetapumõtted, piirangupinged, elektriarved, rohepööre, varrukast valimisküsimusi, sekka pehmet vitsa koalitsioonipartneritele, normipärane kiitus sportlastele ja kultuurile. Igav ja hall.
Rüütlist tugevam diktsioon ja süntaks
Juba Karise esimese riiklike aumärkide nimekirja puhul mõtlesin, et sarnase valiku oleks võinud teha ka Arnold Rüütel. Karise aastapäevakõne puhul tunne kordus – sellegi oleks võinud vabalt ka vana hea Rüütel maha pidada. Hallide lokkide puudumist kompenseerib siiski Karise oluliselt tugevam diktsioon ja süntaks.
Kui aga küsida, kas kõik Eesti inimesist tundsid, et räägitakse nendega või vähemalt nendest, siis siin ei puudutanud Karis sisuliselt väikese tähega vene küsimust. Isegi mitte presidendikõne sundmenüüsse kuuluvat keeleoskuse vmt võtmes. Seega teeme riigi sünnipäeval järjepidevalt näo, et suure tähega Vene küsimus pole siin elavate venelastega kuidagi seotud. Gameboy Tetrise nimetamine oli tore, aga mu meelest jääb sellest vanematele siiski väheks.
Nüüd siis ebamoraalne sõda
Kuigi Karise kinnitusel on Eestil julgust olla moraalne, meie kaitsetahe raudne ja liitlassuhted hoitud, näitab Ukraine kogemus eriti selgelt kui oluline on, et suurtes asjades räägitakse mitte enamuse, vaid tõepoolest igaühega.
Presidendi formuleering, et Ukraina puhul on tegu suurim demokraatliku riigi ümberpiiramisega pärast II Maailmasõda, oli võrdlemisi täpne. Sest sõdu on olnud ka viimasel 30 aastal ka Euroopas ja selle lähikonnas paraku küll ja veel. Demokraatlikud riigid pommitasid Belgradi. Armeenia-Aserbaidzhaani vahel käest kätte käinud Karabahhis vist ei pea Karis Armeeniat siis vist demokraatiaks. Lisades Ameerika kui ka Euroopa demokraatide alustatud sõjad lähinaabruses nagu Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, siis oleks vähemalt moraalne tunnistada, et inimeste hukkumine on halb igasuguses sõjas. Sõltumata, kas seda alustas demokraat või autokraat.
Samas kui ma kujutan ette sellisel hetkel samas puldis pistrikust Toomas Henrik Ilvest, siis on mul sügavalt heameel, et sel kohal on siiski Karis.
Kaljulaidi miimikateatri aeg õnneks läbi
Pandeemia suurima pitseri vajutas Karise kõnele muidugi publiku puudumine. Selle formaadi keerukust võib igaüks ette kujutada mõeldes vähegi sisukama häälsõnumi telefonisse lugemisele. Ongi raske. Kaljulaidi mulluse miimikaetenduste järel on Karise sooritus aga pikk samm normaalsuse poole.
Kahju vaid, et stuudiolik taust vähendas muljet, et kõne peeti Estonia laval, seda indikeeris vaid kohati kaadrisse jäänud tühi orkestriauk. Rezhiilt meenutas pigem Putini viimaseid pöördumisi. Loodatavasti saab publikuvaba aastapäevakõne sisselugemise aeg aga peagi läbi.
Lugu ilmus 25.02.2022 Õhtulehes
MEEDIAVAHT 