Peatoimetaja ametist vabastamine ilma ühegi avaliku põhjenduseta on kinnise klanni tunnus
Peatoimetaja vahetus on konkurentsile avatud meediasüsteemis sündmus, mida endast ja oma väljande auditooriumist lugu pidav omanik avalikult seletab. Kui omaniku poolt esitatud põhjendus pole veenev, avavad selle otsuse tausta konkureerivad väljaanded.
Postimehe peatoimetaja äkkvahetusel oleme aga seisus, kus lehe omanik Margus Linnamäe ega tema esindajad ei paota silpigi, miks napilt aasta postil olnud Marti Aavik pidi päevapealt lahkuma. Selle asemel täidab eetrit uue peatoimetaja Priit Hõbemägi kolm-aastaku plaan.
Postimees pole ometi suvaline apteek
Konkureerivad väljaanded lugesid kokku mehed-naised, kes Linnamäe omanikuks-olekul on sel kohal olnud – 9 aastaga 9 peatoimetajat. Aga selle kaadrivoolu pilkamisega konkurentide analüüs ka piirdus. Kui kõigil eelmistel kordadel on omaniku ja/või lahkunud peatoimetaja poolt tulnud mingigi põhjendus, siis seekord on täisvaikus. Justnagu polekski enam tegemist Eesti suure ja olulise ühiskondliku institutsiooniga, vaid suvalise apteegiga.
Demokraatlikus süsteemis on ajakirjanduse üheks põhiülesandeks ühiskonna läbipaistvuse tagamine. Selle rolli täitmise üheks eelduseks on meedia enese eeskujulik läbipaistvus. Meie Piirideta Reporterite anonüümsed hindajad võivad Eesti sebida kasvõi maailma meediavabaduse esikolmikusse, aga juhtiva päevalehe peatoimetaja päevapealt asendamise motiivid ei ületa meil uudiskünnist.
Lõplik diil Siili ajal?
Delfi on 19. aprillil pärinud Postimehelt levima hakanud kuulduste kohta, et Aaviku asemele saab peatoimetajaks Hõbemägi. Postimees Grupp eitas kavatsust. Sel nädalal avaldas aga Hõbemägi intervjuus oma lehes, et tema läbirääkimised Linnamäega olid „pikad ja põhjalikud”. Me ei tea millal need kõnelused algasid. On aga võimalik, et kõneluste otsustav faas langes kokku suurõppusega Siil.
Pühapäeval, 29. mai õhtul riputas Aavik oma Facebooki lehele foto embleem-siiliga ja teatas, et on homsest jälle igapäevatööl. Võimalik, et just sellal kui Aavik tegeles metsas okaste lugemisega jäigi ta tegelikult ilma nii Postimehe vastutava väljaandja kui ka peatoimetaja ametikohast. Millal Aavikule sellest otsusest teada anti, pole avaldatud.
Rohkem nagu Stalini komberuum
Reedel, 3. juuni varahommikul avaldas Postimees TV Ulla Läntsi pooletunnise intervjuu Aavikuga – algas lehe 165. juubeli tähistamine. Sama päeva pärastlõunal avaldas Postimees TV Aaviku videopöördumise, kus ta samuti räägib oma kestvast missioonist peatoimetajana. Laupäeval ilmus lehes peatoimetaja Aaviku kirjalik pöördumine, mille ta lõpetas lausega: „Sellises meeskonnas ja armsa Eesti rahvaga koos on olla uhke ja hea.” Ei mingit vihjet peatsele ametist lahkumisele.
Kui Aavik teadis juba reedel, et on järgnevast esmaspäevast ametitest prii, siis on tal kahtlemata raudsed närvid, mis võimaldasid sisuliselt vaatajale otse-eetris valetada. Aus mees oleks sel juhul rääkinud nagu asi on või kõnest keeldunud.
Kui ta aga oma seisu ei teadnud, siis oli omaniku poolt eriline alatus lasta juubelipöördumised ära pidada inimesel, kelle väljavahetamise on ta juba otsustanud. See meenutaks juba Stalini komberuumi.
Tehniliselt on ka kolmas võimalus: Aavik pani laupäeva õhtul toime midagi sellist, mille peale omanik otsustas ta päevapealt lahti lasta. Pidustustel võis ju ka suuremaid arusaamatusi juhtuda, olgu siis liigse napsuga omaniku kohta tõde kuulutades või kolleegi tantsule tirides. Või ilmnes midagi sama piinlikku, mis viis ametist Peeter Helme. Paljugi mis!
Võimalik poliitiline ja äriline motiiv
Tänaseks on teada, et pühapäeval saatis uus peatoimetaja Priit Hõbemägi rahvusringhäälingu nõukogule kirja, milles teatab nõukogust lahkumisest seoses Postimehe peatoimetaja kohale asumisega.
Kas sellest teadis siis ka juba Aavik, me veel ei tea. Ei saa päriselt välistada, et Aavik kuulis enda ametitest vabastamisest meedia vahendusel alles esmaspäeva hommikul niisamuti, nagu Kaja Kallase poolt kolm päeva varem vallandatud koalitsioonipartneri ministribrigaad.
Kuna lahkumise põhjusi pole ükski osapool kommenteerinud, siis on laual ka poliitiline versioon. Aaviku lähedus Reformierakonnaga võis muutuda Isamaa liikmele ja rahastajale Linnamäele uues poliitilises turbulentsis talumatuks ja nii tuligi kiire otsus. Hõbemägi poliitiline paindlikkus on aga legendaarne.
Nimetamata on veel üks tavapärane peatoimetajate äkkvahetuse motiiv või ka ajend – majandustulemused. Mullu septembris avaldatud aruande järgi Postimees Grupi kahjum vähenes jõudsalt, aga miinus oli ikkagi üle miljoni. Sõltumata kas tänavuses aruandes miinus kasvab või kahaneb või läheb üldse plussi, poleks Aavik kaugeltki esimene ega viimane peatoimetaja, kes väljaandja ärilisi ootusi pole rahuldada suutnud.
Konkurentsi nõrkus toodab läbipaistmatust
Kuna Aavikule Postimees Grupis muud positsiooni ei leitud (nagu talle eelnenud ajakirjanudsõppejõud Mart Raudsaarele loodud Jaan Tõnissoni pärandivalvuri koht), siis tuleb arvata, et lahkuminek oli jahe. Et kumbki pool ei kommenteeri, viitab aga vaikimiskokkuleppele, mida võis lisaks pressiteate kuivale tänusõnale toestada mingi tänuraha.
Kindlasti on sellises peatoimetajavahetuse mooduses mõndagi hoiatavat uuele peatoimetajale. Meediakogukonna laiapindne vaikimine viitab aga nii ärilise kui sisukonkurentsi nõrkusele Eesti meedias, mille üheks peegelduseks on meedia juhtimisotsuste läbipaistmatus.
Lugu ilmus 8.06.22 Õhtulehes
MEEDIAVAHT 