Ajakirjanduse Suur Päev: pidu ja peied

Täna on Eesti ajakirjanduse Suur Päev – 1. augustil jõustub Reformierkonna ja Keskerakonna koalitsiooni poolt tänavu mais turbomenetlusega üheksalt viiele protsendile alandatud käibemaks. Ühtviisi paberil ja digiväljaannetele, välja arvatud vaid reklaam ja porno.

Pidu rikub aga tänasest lõppev esmaspäevaste lehtede müük poodides ja kioskites. Eestis ainsana trükiväljaannete müüki korraldava Norra firma filiaal (pildil ainuomanik Odd Reitan poegadega) teatas, et pärast Vene perioodika letilt kadumist ei tasu enam ka eesti lehtede laialivedu kuuel päeval nädalas, piisab viiest. Ja üleüldse jõuavad Lätis-Leedus lehed poodi vaid neljal päeval, hoiatas monopol.

Kuigi esialgu jätkavad Õhtuleht, EPL ja Postimees tellijatele paberlehe saatmist ka esmaspäeval, möönavad kõik, et paberlehtede ajastu tegi jõudsa hüppe lõpu poole. Äripäev, kes pandeemia esimesel kevadel jäi paberil ilmuma vaid reedeti, ei varja rõõmu, et paberlehe kärpimise suunas liiguvad nüüd ka teised. Postimees kavaldas, et nende jaoks on ükskikmüük niikuinii vaid turundus, seega pigem kulu. Õhtuleht, kelle osa kioskimüügis on suurim, kuulutab aga, et pingutab paberlehega jätkamiseks nii suurelt ja seni kuni vähegi võimalik.

Paberi elukaar ei sõltu eriti väljaandjatest

Olukorra proosa seisneb aga selles, et paberlehe elukaart saavad lehed ise oma otsustega küll nobedalt lühendada, aga mitte kõneväärselt pikendada.

Praegu ütles ju lehtede müügifirma, et esmaspäevaga on slutten/finish/konets ja Eesti lehtedelt ei tulnud piiksugi, et nüüd peab küll valitsus appi tulema (a la pangaautomaadi kadumisel vallakeskusest). Hakkad õiendama, vaata ise, kes sind müüb! Ometi saavad kõik aru, et nüüd otsustab tegelikult Lehepunkt, millised on Eestis lehepäevad.

Kuigi mõlemad ajalehetrükikojad kuuluvad meil leheomanikele, on nende seadmete eluiga ärijuhtide failides olemas. Jäänud ressursi salajas pidamine ei anna trükimasinatele aastaid juurde. Uusi lehetrükimasinaid enam ei tehta. Muidugi saab pikalt jätkata nutitades ja putitades, aga see pole enam äri, vaid hobi. Nagu musta numbriga auto, aga palju kallim. Mingist hetkest muutub paberlehe ilmumine loteriiks, kus võidupiletiks on vaid leht postkastis. Sellisele tootele pole nõudlust, nagu pole nõudlust liinibussile, mille saabumine pole kindel.

Lehe postkasti jõudmine on järgmine teema. Kaks meediakontserni võivad ju otsustada, et neile kuuluv Expresspost töötab Tallinnas ja Tartus kahjumiga. Valitsuse lobistamisega suudavad kontsernid edaspidigi pressida riigi kassast välja katte ka suuremal osal Eestis alast lehti kandvale Omnivale. Kütuse hind ja postiljonide (alam)palk on siiski suured tõusjad.

Ja kui Lehepunkt seletas, et lehtede poodidesse vedu on suure keskkonnakoormusega (5000 km sõite igal ööl!), siis me ei taha teada kui palju emiteeritakse Eestis CO2 tonne, et paberleht jõuaks iga tellija postkasti.

Siit jõuame rohepöördesse. Kui muidu on Eesti olnud tubli paberimajandusest loobumisel ja ajakirjandus on sellele üksmeelselt kaasa elanud, siis paberajakirjanduse piiramine on vaid EKRE teema. Ometi võiks planeedi säästmiseks Eesti (ja EL mõistagi ka) paberajakirjandust kui eriti saastavat luksust adekvaatselt maksustada. Alustades näiteks paberajakirjandusele tavalise käibemaksu (20%) kehtestamisest.

Ja avalik sektor võiks olla eeskujuks paberlehtede tellimisest üleüldse loobumisel. Isegi kui pole soovi maksuraha kokku hoida, võiks sama raha eest osta juurde digiajakirjanduse lugemisõigusi. Erandiks võiks jääda ainult avalikud raamatukogud, kuni paberlehed ilmuvad.

Eesti puhul on muidugi veel ka oluline, et kogu ajalehepaber on importkaup, mis raha riigist välja sifoonib.

Internetipanga surveta oleks meil praegugi hallid hoiuraamatud

Paberlehe jätkamise debatt meenutab ERR-i ja Levira palveid raha eraldamiseks vana standardiga õhulevi (lisaks uuele HD-le ka senise SD-ga) jätkamiseks. Argumendid samad: inimesed on harjunud, tahavad, vajavad informatsiooni ja siis veel epidemioloogiline ja julgeolekupoliitiline olukord. Sõnaga: väga vaja!

Millega tegelikult polegi vaielda, ainult et riigil olnuks odavam ühekordselt maksta kinni uute telekate ost kahe aasta SD õhulevi jätkamise hinna piires (600 000 eurot oli see arve) ja edasine raiskamine lõpetada. Ennustan, et tänavu jõul aal on ees draama kordusetendus – jälle on valimised ja viimasel hetkel otsitakse raha SD õhulevi pikendamiseks.

Seejuures on paberil ilmuvad lehed olnud SD õhulevi pikendamise suhtes võrdlemisi mürgised.

Õhtuleht on tuvastanud, et nende paberlehe tellijate hulgas on inimesi, kes veebi mingil juhul minna ei kavatse. Ilmselt pole siin barjääriks siiski tellija vanus, arvestades kuidas 80+ vanuserühm on meil internetis valimistel osalemises löönud alla kahekümneseid. Küll on tõsi, et erinevalt paberlehest ei saa veebiväljaandest näiteks pliidile enam tulehakatust, paberit seenekorvi põhja ega märga saapaninasse.

Kui pangad oleks aga jäänud ootama, millal nende viimane klient on nõus kolima internetipanka, siis oleks meil ilmselt praegugi veel käibel hallid hoiuraamatud. Pangas sularaha ülekanne on seejuures endiselt võimalik, aga oluliselt kallim internetipanga teenusest. Paberleht luksustootena võib tõepoolest jääda ja isegi taassündida nagu vinüülplaat muusika kuulamiseks. Aga ta ei saa jääda massikaubaks.

Arhiiviprobleem tõesti on

Üks suur probleem paberlehe kadumisel siiski on. Kui me praegu hakkame jõudma sinna, kus kogu Eestis paberil ilmunud ajakirjandus saab digiteeritud (ka viimase okupatsiooni aegne) ning on seega kaasaegselt arhiveeritud, siis veebimeedia arhiveerimine on senisel moel võimatu. Kui ma tahan taastada vabalt valitud möödunud hetke meediapilti, näiteks veebiväljaannete avalehte, siis ainus viis selleks on ise teha ekraanitõmmiseid.

Kuni ettevõte ise veel olemas, püsib ka võimalus lehelt sisu leidmiseks. Pärast tegevuse lõpetamist aga peaks mõni riiklik mälupank selle konserveerima. Uute tehnoloogiate tulekuga kasvab mõistagi risk, et vananevad formaadid pole ikkagi enam täielikult või üldse mitte enam nähtavad.

Suurem osa Eesti raadio ja televisiooni esimeste aastakümnete saadetest pole samuti säilinud, peamiseks põhjuseks toonaste salvestusvõimaluste nappus. Loodetavasti leitakse ka veebimeedia sisu kestva säilitamise moodused. Ajakirjandusliku veebisisu arhiveerimise tänane lünklikkus ei anna siiski alust senises mahus paberajakirjandusega jätkamiseks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s